Täna oli umbes 7768 hetke, kus ma arvasin, et ma saan surma. Põhimõtteliselt alates sellest hetkest, kui meid hotelli ees lahtise safariauto kasti pandi ja see ilma igasuguse rihmade varustuseta maanteel kuhugi kimama hakkas. Mul oli tõesti hirm, et meie ajusid hakatakse kohe asfaldilt üles korjama. Siis ei teadnud ma veel, et vähemalt tol hetkel oleks olnud neid võimalik korjata, aga tunni aja pärast oleks meie ajud õnnetuse puhul kaljuseinte külge plartsatanud nagu linnus*tt autoaknale.

image

Meie auto

Välja oli lubatud Jeep Safari. Safari tähendab muidu vaatlusretke Aafrika looduses, ehk et Türgis olles tuleks justkui selle peale, et see on sõit Türgi looduses. Pildid, mida meile näidati, olid sellised, kus safariauto on kuskil all orus läbi ojakese sõitmas. Mis mul saab looduse vastu olla. Tõde oli aga vastupidine – see auto ei sõitnud mitte orus, vaid mäe otsas, kaljuseinte küljes… Kõik teed ja kurvid olid ääristatud kuristikuga. Ma ei liialda. KURISTIKUGA. Mis vaheldusid kanjoniga.

Enne seda kui auto mäe jalamil hääled sisse pani, ütles giid, et nüüd näitavad profid oma sõiduoskust. See oli täiesti fucked up sõit ja ma imestan, et Go Adventure (kelles ma seni ei ole pidanud pettuma), sellist asja vahendab. See kuradi auto rallis ja (sõna otseses mõttes) kõõlus kuristikkude serval, näidates meile siis oma oskusi. 2 korda lendasin seal kastis pingi pealt auto põrandale pikali. Last hoidsin eluhingega kinni, kuigi kaljust alla lennates see nagu väga ei päästaks. Nutt tuli peale. Nutsin. Giid nägi ka teiste hirmunud (mitte selliseid adrekast kiljuvaid nägusid, vaid hirmunud!) ja mõnitas takka: “Mida tulla siis JEEP SAFARILE, kui kardate?!”. Selle asemel, et korragi inimesi julgustada. Minu laps ei kartnud, sest ta ei adunud ohtu, aga ta hakkas nutma, sest mina hakkasin nutma. “Emme, vaata mulle otsa, ära vaata alla, vaata mulle otsa!”. Ja giid irvitab ja mõnitab?! See naine ei olnud eestlane, rääkis ta vene keeles ja ei ole otseselt Go Adventure palgal, aga siiski…

Tegelikult oli seal palju firmasid ja autosid sõitmas ja tundus, et asi on populaarne. Aga see ei olnud ohutu! Mis on üldse elus ohutu, te küsiks? No te teate, kuidas ma kardan lennukeid eks. Ma kardan neid nii, et ilma rahustita ma ei lenda! Aga ma peaga saan aru, et see on tegelikult ohutu. See f*cking tripp ei olnud ohutu! Kõige rõvedam oli tunne, et ma tõin sinna kaasa ka oma lapse ja seadsin ka tema ohtu. Aga reisikorraldajal ei ole probleeme sellele reisile müüa ka infant(imik)-piletit.

Need paar korda, kus me jalad maha saime, olid tegelikult ilusad.

IMG_5751

Ma ei olnud näinud kunagi alpikanne looduses

IMG_5737

IMG_5705

IMG_5761

IMG_5785

IMG_5803

IMG_5827

Kassid hüpnotiseerivad

See ei olnud selline reis, pärast mida tekib pingelangus, et huhh, äge et ära tegime. See oli rõve! Ja eks õppida saab vaid oma vigadest. Elusees ei lähe ma enam ühelegi ekskursioonile, kus ma pole üle küsinud, et mis täpselt ikkagi toimuma hakkab. Kahjuks on mul aga vene keele barjäär, mis mind siin Türgis piirab.

Õnneks oleme me siiski ühes tükis hotellis tagasi ja kõik lõppes õnnelikult. Pommitamine ja muu säärane siin Türgi aladel ei tundu pärast sellist reisi üldse enam nii õudne.