Etheli koolis garderoobi kõrval on maiustuste automaat. Selline, kus kõik asjad maksavad miljon ja paned selle miljoni sisse ja siis saad kommi, šoksi või limonaadi vastu. Aus onju.

Suva pilt netist, aga umbes mingi selline

Kooli esimesel lastevanemate koosolekul algastasid mõned lapsevanemad teema – et miks see masin seal ikkagi vajalik on ja äkki korjaks selle ära. Õpetaja põhjendas seda nii, et vanemate klasside lastele (koolis on kuni 9 klassi) on see automaat hädavajalik, sest neil on pikk koolipäev ja teinekord peavad mingit huviringi pikalt ootama vms ja neil on seda energialaksu vaja. (Nende tühikalorite HÄDAvajalikkus on muidugi natuke küsitav).

Loomulikult tunnevad selle masina vastu huvi ka väiksed lapsed ja eriti 1. klassi tulnud lapsed, sest nende jaoks on see uus ja huvitav. Paned ise mingist august münte (miljoni) sisse ja kuskilt teisest august tuleb midagi vastu. Põnev ju! Õpetaja lohutas, et ärge muretsege, see huvi kaob varsti ära. Ka minu Ethel oli ostnud sealt kommi ja limonaadi. Kusjuures komm ja limonaad ei ole tal ju üldse mingi ihaldatud unistus. Kui ma küsin Ethelilt, et mis ma poest sulle head toon, ütleb ta tavaliselt, et noh juustupulka ja niisama juustu 🙂 Ning limonaadi asemel joob liitrite viisi vett, tal on mängunurk ja voodi ümbrus nagu taarapunkt – igal pool poolikud veepudelid. Aga aparaadist ju muud kui maiustusi ei saa!

Ilmselt need, kes selle automaadi poolt on, mõtlevad nii:

• Niikuinii ei saa sa last vati sees hoida ja kogu maailma maiustuste eest kaitsta.
• Lapsed saavad selle maiustuse mujalt ka kätte, näiteks käivad kõrval asuvas poes.
• Paljudel lastel on pikk koolipäev ja neil on vaja magusat ampsu.
• Oma viga, kui ei suuda oma lapsele selgeks teha, et ei tohiks sealt iga päev maiustusi osta.

Mina ilmselt aga mõtlen pigem nii:

• Mis signaali lastele annab selline automaat, kus on ainult maiustused? Kohvikut on muidugi keeruline pidada ja ka ruumiliselt võimatu, aga kui lihtsalt tuua võrdlus, siis kohvikus, kus KA müüakse maiustusi, on ka muud toidud/ valikud/ puuviljad – ja see ei anna lapsele sellist signaali nagu suur ja värviliselt hiilgav kommiautomaat!
• Muidugi saavad lapsed minna ka kõrvale poodi, aga kas siis ikka alati viitsitakse minna? Teiseks, poes on need samad maiustused hulga odavamad.
• Selle “saavad mujalt kätte” kohta tahaks üldse öelda, et see on nii nõme argument. Siis võiks ju lubada alaelaistel alkoholi (või energiajooke) ka osta, sest kes väga tahab, saab selle ju niikuinii mujalt ka kätte. Asi ongi selles signaalis, mida me selle reegliga/ seadusega annaksime. (NB! Ärga hakake siin kinni sellest, nagu ma võrdleks maiustusi alkoholiga. Ei võrle ju neid kahte, vaid hoopis midagi muud).
• Paljudel lastel, kel on pikk koolipäev, võiks vanemad hoopis aidata lapsel planeerida seda, et nad võtaks juba kodust kooli kaasa midagi. Banaan või rosinad/pähklid on kindlasti parem valik.

Ethel tuli ükspäev koju ja klatšis (suht koom oli kuulda): “Emme, kuule, ma kuulsin, et teil oli koosolekul jutt, et emadele ei meeldinud see kommiautomaat!”, ise naeris täiega. Eks siis seletasin, et ei ole sealt mõtet osta, seal on 3x kallim ja kui tahad teinekord midagi kaasa võtta, siis ostame poest. Tundub, et ta nagu sai aru. Aga olgem ausad – kes meist pole vanemate seljataga igasugu s***a teinud 😀