Paar päeva tagasi sõitsin autoga töölt koju ja kuskil sadama lähedal Kalamaja poole sõites tuli mul lambist selline äratundmishetk, et issand, mul pole hetkel elus mitte ühtegi probleemi, mul pole mitte millestki puudu. Mul on olemas KÕIK. Mul on olemas inimesed, kellest ma hoolin. Normaalne töö. Mul on olemas kõik asjad, mida ma vajan. Ka need, mida ma lihtsalt tahan, mitte ei vaja (kuigi selliseid asju ei ole palju). Hetkel. Sel hetkel. Praegu.

Need paar viimast sõna tähendasid seda, et mõne aja pärast võib muidugi olukord muutuda, keegi võib haigeks jääda (ptüi ptüi ptüi) või siis mingi aja pärast võib loomulikult tekkida mure, kui mu laps saab teismeliseks ja hakkab poistega sebima 😀 Aga PRAEGU on mul kõik olemas.

See polnud selline hetk, kus oled jumala pekkis tegelikult ja siis hakkad otsima lohutust oma mõtetega – ahh, mis ma hädaldan, mul on ju kaks kätt ja kaks jalga ja kena kodu ja armas laps (jah, mul on neid hetki ka elus olnud, kellel poleks). Aga praegu ei olnud see hetk, vaid see, kus reaalselt taipasin igapäevavirrvarris elades, et fakk – praegu on moment, kus ma ei ole vist varem nii õnnelik mitte kunagi olnud (va see hetk kui Ethel sündis, aga see ei lähe arvesse, sest lapse sünni hetk on üldse mingi kosmose teema :D).

Ma ei oska tahta ühtegi ASJA jõuluvanalt, a la lõhnaõli, surfilaud, talvesaapad või nahktagi, auto või jalgratas… Kui jõuluvana oleks olemas ja ta tõesti ütleb mulle, et nii Triin, ütle midagi, mida sa jõuluks tahad, ja sa saad selle, siis ma sooviks, et ta kaotaks maailmast terrorismi. KÕIK. Selline väike soovike.

Selline hetk siis…