Lugesin just Päevalehe artiklit, kus Viktoria Ladõnskaja kirjutab, miks ta loobub presidendi kutsest Eesti Vabariigi sünnipäevapeole (LINK). Artiklini viis mind Facebookis ühe tuttava pandud like sellele, kuidas Evelin Ilves oli toda Ladõnskaja artiklit jaganud kommentaariga “Respekt”.

Omamata mitte mingisugust eelarvamust (või isegi arvamust) Viktoria Ladõnskajast, kuid loomulikult teades, kes ta on, lugesin tema artikli läbi. Ilma, et ma viitsiks otsida mingit ägedat ja uudset sõna selle artikli kohta, ütlen ma lihtsalt, et see oli NÕME!

Viktoria ei too oma artiklis tegelikult välja MITTE ÜHTEGI konkreetset põhjust, miks ta presidendi vastuvõtule ei lähe. Terve artikkel on üks suur soigumine teemal, kuidas meie presidendil ei ole moraali ja südametunnistust. Ja teiselt poolt räägib Ladõnskaja iseendale sealsamas vastu, kuidas tegelikult presidendi eraelu ongi tema eraelu, meil on piisavalt vaba ühiskond ja suhted tekivad ning kaovadki.

Minu teada on Viktoria Ladõnskaja ise lahku läinud oma pikaaegsest elukaaslasest ja kasvatab ka üksi oma last. Ei oska öelda, mis põhjusel lahku mindi ja see ei olegi mingi teema. Ükski normaalne inimene ei peaks elama koos teise inimesega, kui ta ei taha seda teha. Ei ühiskonna pärast, ei lapse pärast (seda enam, kui see laps on ka juba piisavalt suur). Kas meie president ei ole normaalne inimene? Viktoria, on see normaalne, kui kutsud tuttava külla nii, nagu oled seda iga aasta näiteks jõuludel teinud, ja see inimene ei tule. Miks? Sest sa ei ela oma lapse isaga koos!

Kooselu ja jah, ka abielu, on siiski VABATAHTLIK. Ka presidendi jaoks! Kas ma olen moraalitu? Ei, ma olen selle poolt, et inimene leiaks oma õnne. Muidugi tuleks see õnn leida seaduslikul teel ja nii, et sa teisi ei mõnita ega halvusta. Seda ei ole meie president teinud! Mida ei saa öelda näiteks Evelini kohta. Viktoria tunneb muret Toomase ja Evelini ühise lapse pärast. Tsiteerin: “Kardan isegi küsida, et kuidas Kadri Keiul läheb? Kas tõesti arvate, et tema vanuses laps tuleb toime olukorraga, kus armastus on lõplik ja nii kiiresti asendav uuega? “ Toetudes oma isiklikule kogemsuele võin kindlalt väita, et nii sügavate teemade üle nagu, kas armastus on lõplik või mitte, ükski laps sel ajal oma pead ei murra. Kui Evelin ei oleks hakanud viskama sapiseid märkuseid Toomase ja lahutuse kohta nagu näiteks selles artiklis: LINK, oleks Kadri Keiul kõik tõenäoliselt palju kergem olnud. Ma ei ole näinud ajakirjanduse vahendusel meie presidendi poolt mitte ühtegi uudist, mis Kadri Keiut kuidagi kahjustaks. Küll aga mitmeid sõnavõtte (ja suudlemisi avalikult võõra mehega) tema emalt, mis paneb last tõenäoliselt ebamugavasse olukorda.

Mina ei suruks meie presidendi eraelu sellistesse raamidesse nagu Viktoria seda teeb. Nagu kirjutas naelapea pihta üks minule täiesti tundmatu inimene: “Veidike kulmu kergitama paneb aga küll, kui inimene lahutab abielu, abiellub pool aastat hiljem kellegi teisega, ning teda seepeale riigi suurimaks antikangelaseks peetakse. Miks küll? Meil lahutatakse abielusid kogu aeg, miks ei või president või näiteks tema endine proua kellegagi abielluda? Skandaalne oleks see, kui president läheks Amigosse ja hakkaks seal purjus peaga kellelegi ligi ajama. Või kui proua president läheb baari ja abielu ajal võõra mehega aeleb – siin on skandaal ju täiesti olemas. Aga keegi lahutab abielu ja abiellub uuesti – kus siin see tohutu sensatsioon on?” (LINK)

Nagu ma kirjutasin, siis ei ole Viktoria artiklist võimalik aru saada, miks ta ikkagi vastuvõtule ei lähe. Keset artiklit teeb ta absoluutse teemavahetuse. Tsiteerin: “Meie vabariigi aastapäeva tähistamine on ammu muutunud edevuse laadaks. /—/ Kuidas ma siis sel aastal tähistan aastapäeva? Vara hommikul lähen Toompeale. Riigi tähtsaim püha algab lipu heiskamisega Pika Hermanni torni. Selleks, et mõelda vaikselt, iseendas oma riigi sünnipäevale, lähevad paljud tavalised kodanikud varahommikul Toompea nõlvale lipu heiskamist vaatama. Seoses selle päevaga kutsusin ma riigikokku lasteaia lapsi ja räägin neile, mis on ikka vabadus. Ja siis lähen Oleviste kirikusse, kus pakutakse süüa neile, kellel nii hästi ei ole elus läinud. Ma tahan sel päeval olla koos rahvaga, kes peab sünnipäeva.”

Edevuse laada koha pealt on Viktorial õigus, kuid kas ta alles NÜÜD märkas, et olemas on ka RAHVAS? Et vabariigi aastapäev ei olegi olnud kogu elu üks suur kleitide paraad, vaid ENAMIK OSA RAHVAST tähistab seda hoopis teistmoodi. Mõnes mõttes on ju hea, kui meie presidendi lahutus avas ühe riigikogus istuva inimese (seekord siis Viktoria Ladõnskaja) silmad selles osas, et olemas on ka RAHVAS! Kuid teisalt on see artikkel täielik debiilsus.