Minu õde kirjutas natuke aega tagasi oma blogis (LINK):

Ja nüüd on siis see tore jõulude aeg käes, kus peab higimull otsa ees välja mõtlema, mida küll kinkida. Ei tea, kas on veel peresid, kus tehakse üllatuskinke või on enamik paare stiilis „sina-nüüd-osta-mulle-see-iPad-ja-siis-mina-ostan-sulle-selle-lõhnaõli-ja-langevarjuhüppe-tuusiku,-et-meil-ikka-oleks-sama-kallid-kinkitused-üksteisele“. Mina pakkusin Vincentile välja, et ärme tee kingitusi. Ostame lihtsalt midagi koos, millest mõlemad rõõmu tunneme.

Mina olen nii väga sellega nõus. Minule ei meeldi just see massiline ostlemine, mis enne jõule lahti läheb. See, kus ostetakse mõttetut tilu-lilu lihtsalt sellepärast, et midagi PEAB ju kinkima. Mulle ei meeldi metsikus koguses reklaam-e-kirju iga päev täpselt samadelt ettevõtetelt (tõesti iga päev samadelt!). Mulle ei meeldi iga aasta osta uusi jõuluehteid ja -kaunistusi. Ja kui ma mõtlen sellele, kui palju kulub näiteks meie väikses Eestis jõuluajal inimestel raha kokku sellele pudi-padile, mida inimesed tegelikult ei vaja, siis mul hakkab natuke kurb.

Kindlasti on inimesi, kes naudivad pudi-padi ostmist, pakkimist jne. Kellele see meeldib ja kellel just sellega tulebki jõulutunne peale, siis tehke, mis teil südant soojendab. Inimesi on ju erinevaid. Aga minul klikkis see aasta hoopis teistsugune üleskutse. Vist oli mõni aeg tagasi “Pealtnägijas” üleskutse ettevõttetele, kes teevad iga aasta jõulude paiku klientidele/ koostööpartneritele formaalseid kinke ja kulutavad selle peale summaarselt väga palju raha. Üleskutse seisnes selles, et ettevõtted kaaluksid see aasta nende formaalsete kinkide peale kulutatud raha hoopis annetama. See mõte hakkas mulle kohe meeldima ja lõin seoseid ka selles suunas, et miks ei võiks tavalised inimesed, kel raha läheks pudi-padi-kinkide ostmisele, annetada see hoopis ära. 

Loomulikult jätaks välja lapsed. Lastele on jõuluks kinke vaja! Ses mõttes et vb ei ole neid mänguasju otseselt VAJA 😀 Aga lapsed oskavad õhinaga oodata ja üllatuda ja rõõmu tunda hoopis teistmoodi kui täiskasvanud. Seda õnne ei tohi lastelt röövida.

Seega mõtlesin ma ka ise teha seekord natuke teistmoodi. Osta NULL ebavajalikku asja. Jätta ära ka see: “Karl, pliiiiis, ütle, mis sa jõuluks tahad!!!” lunimine, sest ma tean ju, et reaalselt tal mingit ASJA vaja ei ole. Teen hoopis teistmoodi kingituse, mis ei ole järjekordne lõhnaõli vms. Ja selle raha, mis ma oleks pudi-padile kulutanud, ma annetan samuti ära. Oma äranägemise järgi. Nii et ka ema ja isa, kui te seda blogi loete, siis sorry 😀

Täna annetasin ma raha Toidupangale. Kohe teen väikse annetuse ka Pesaleidjale. Ning pärast seda lähen annetuskeskonda Ma Armastan Aidata (LINK) ja annetan Minu Unistuste Päev‘ale ning äkki leian veel midagi, mis väga hinge läheb…

Jätke ka teie mõttetud asjad ostmata ja annetage see raha ära, te ju ei kaota sellega midagi 🙂