Mõni aeg tagasi levis Facebookis kellegi Heiki Urbala postitus:

“Teeme Põltsamaa kandis Statoilis peatuse.  Autosse istudes koputab väike 7-aastane kutt küljeaknale – küsib sente. Ütleb, et kõht on tühi. Meil on Tartusse kiire ja sente pole, ainult plastik. Poiss ei saa aru ja ütleb kurvalt, et «aa, teil on need suured rahad». Mis siis ikka. Sõber roolist reageerib õnneks kiirelt ja ostab kutile süüa. Väike laps saab süüa ja on väga õnnelik. Poiss ütleb seepeale, et ka kätel on külm. Oleks vaja kindaid. Statoilis neid ei müüda. Hiljaks oleme ka jäänud, aga see pole mure. Ma ei suuda nii kiiresti reageerida. Umbes neli minutit hiljem juba maanteel olles tuleb mõttesse, et oleks pidanud selle poisi nime küsima. Ma väga tahaks helistada kohalikku kooli ja valda, et miks sellel kutil on keset päeva kõht väga tühi. Miks ta üksi ringi uitab? Miks tal kindaid pole? Kuskil ringles miski kiretu number, et Eestis on ca 20 000 nälgivat last. Raisk, täna ma sain selle laksu kirja, et see võib tõsi olla. Selle kuti silmad ei lähe mul meelest. Kui Eestis on ka üks nälgiv laps, siis see on liiga palju! Ma ei tea, mida ja kuidas, aga ma pean selles osas midagi ette võtma. Sest tundub, et minu makstud maksud pole piisav. Asi ei toimi. Kas Toidupank jõuab igale poole? Vist mitte. Tahaks magama jääda, aga nälg ei lase.” (LINK).

Täna avaldas Postimees uudise, et too poiss ei ole mitte 7aastane vaid 11aastane. Et ta ei ole mitte näljane, vaid tugevas tubakasõltuvuses. Ta on psüühikahäitega ja elab õpilaskodus ning saab hästi süüa (LINK).

Absoluutselt ei muuda see info tõika, et tegemist on suure probleemiga. Küll aga muudab see absoluutselt Heiki Urbala püstitatud probleemi, et tegemist on nälgiva lapsega, kelleni Toidupanga abi ei ole jõudnud. Asja tuumast teada saades, ütleb Heiki aga vastuseks nii: “Kui ma kogu energia suunaks sellele, et välja selgitada, kes on see poiss, mis on ta nimi, kuidas tal läheb, siis ma ei teeks midagi ära. Ma suunan oma energia teiste aitamiseks. See mäng ei vääri küünlaid, et kiskuda fakte välja” (Tsitaat sealt samast artiklist).

Jaa, nälgivaid lapsi on kindlasti vaja aidata. Kuid minu arvamus tollest Urbalast on see, et kui mees sai teada, milles TEGELIKULT on probleem, siis oli see tema jaoks liiga suur tükk. See on normaalne – tavaline inimene ei peagi suutma lahendada probleemi, mis ei olegi tema eriala ega tema võimuses. Kuid nii siis ütlegi!

Aga ma ei mõista, miks ta nagu töllakas sel hetkel mitte midagi ei teinud, kui tema arvates 7AASTANE laps kuskil bensukas üksi hulkus, nälgis ja külmetas. Minu laps on 7aastane, ma ei kujutaks ette nii väikest last üksi seiklemas, kerjamas ja külmetamas. Kui ma näeks sellises vanuses last ihuüksi kuskil seiklemas ja abi palumas, siis ESIMESE asjana ma küsiks: KUS SU EMA ON? MIKS SA SIIN OLED? KUS SU KODU ON? KAS HELISTAME SU EMALE? OSKAD SA KOJU MINNA? Aga postituse autor Heiki küsis sarnaseid küsimusi hiljem oma soojas kodus helendava ekraani taga Facebookilt!!! 

Jah, ilmselt 13aastase kerjava lapse peale ma nii ei reageeriks. Aga 7aastase KINDLASTI! Seda enam tekib mul küsimus, miks Heiki mitte midag ei teinud ega reageerinud, peale selle, et vahtis poisi silmadesse, mis “tal enam meelest ei lähe!”

Jah, tore, et ta HILJEM nagu taipas ja mõtles asja parandada – jagada infot, korraldada abistamisaktsioone (igati tänuväärne!). Kuid kui see Heiki kirjeldab: “Kui Eestis on ka üks nälgiv laps, siis see on liiga palju!” ja hiljem ütleb: “Kui ma kogu energia suunaks sellele, et välja selgitada, kes on see poiss, mis on ta nimi, kuidas tal läheb, siis ma ei teeks midagi ära. Ma suunan oma energia teiste aitamiseks. See mäng ei vääri küünlaid, et kiskuda fakte välja” , siis see mees on minu meelest full on shit!

Olgem ausad – Eestis ei ole kerjavad lapsed levinud (mitte nälgivad, vaid kerjavad).  Ma olen elanud Kohtla-Järvel, tundnud ka Rakvere ja sealsete lähedaste külakohtade elu, peale selle elanud üle 10 aasta Tallinnas (ka Lasnamäel!) ja ei ole näinud ühtegi kerjavat last. See ei ole levinud. Need lapsed, kes siin tõesti elavad alla vaesuse piiri, söövad ilmselt kohusetundlikult iga jumala päev kodus ema antud makarone ja kartulit. Mitte ei lähe kerjama. Eestis läheb kerjama mingi muu probleemiga laps. Olgu selleks siis tubakas või narkootikumid. See laps sai kõhu täis pärast seda, kui väitis, et see on tühi, ja leidis kohe uue nipi, kuidas raha saada – käed külmetavad, vaja on kinnaste raha (et rahuldada tubakasõltuvust!). Minu jutu mõte on see – märkame tolle asja juures TÕELIST probleemi ja kui isegi ei märka kohe, vaid hiljem, teiste abiga, siis ärme lükka pead liiva alla, nagu poleks midagi olnudki.

PS: Ma vabandan, kui kellegi meelest sellele mehele ülekohut tegin, püüdis ta ju hiljem siiski aidata (kahjuks mitte selle loo abivajajat, kelle sarnaseid on teisigi). Aga ärme karda tunnistada tõde. Ärme karda tunnistada vigu.

PS 2: Tänaseks olen isegi teinud oma annetuse Toidupangale. Küll aga ei lahenda see probleemi tubaka- ja narkosõltuvuses laste ja noorukitega.

See väljavõte on Postimehest