Bad habits die hard ehk halvad harjumused
Kunagi ma arvasin, kui mul laps nina nokkis või küüsi näris, et need on kohutavalt halvad harjumused. No on muidugi on.
Tänaseks on aga tekkinud olukord, et kui Ethel küsib: “Emme, mis magustoiduks on?”, siis ma võin talle rõõmusõnumina vastata, et kustutuskummid või värvipliiatsid, vali ise.
Jah, Ethel sööb kustukaid ja värvipliiatseid. Olen talle ostnud sellel kooliaastal juba 3 suurt kustukat ja veel 2 on hetkel varuks. PEIDUS! Eile ta näiteks hakkas kodutöö jaoks ühte töölehte täitma. Võttis pinalist värskelt teritatud värvipliiatsi, murdis sealt otsast pisikese säsiterakese suhu ja siis hakkas hoolega värvima. Mul oli nagu et: “Ethel, mida sa just tegid???” Ethel teeb nagu midagi poleks olnud…
Ja nii ongi meil kustukast lihtsalt tükid välja hammustatud. Mille peale laps ütleb, et ta kustutab lihtsalt NII kõvasti. Ja pliiatsi tagumised otsad on puruks näritud. Ahjaa, unustasin mainida ka neid kustukaid (umbes 5-6 tk), mis ta on ära söönud hariliku pliiatsi otsast!!! Selle metallijunni, mis kustukat pliiatsi otsas hoiab, selle on ka ribadeks närinud.
Mida teha :S

Etheli lemmiksnäkid :S




Nell
Läheb üle. Mina küll pliiatsisüsi ega kustukumme ja närinud aga kõigi pliiatsite otsad olid lapikuks järatud läbi kogu kooliaja. Pastakad ei saanud mitte tühjaks vaid nende kestad said osta. Ülikooliks läks juba üle. Algkoolis oli klassis ka rahvast, kes guaššvärve või plastiliini sõid, praeguseks on kõik nad täitsa korralikeks täiskasvanuteks saanud 🙂
ebapärlikarp
Appi, plastiliini ja guašše. Aga okei, seega veel 12 aastat ja siis on lootust harjumustest vabaneda 😀