… ja üksi.

Nagu ma juba kirjutasin, siis mu ema “röövis” minult kolmapäeval mu lapse. Tagasi sain pühapäeval. Läksin rongiga, sest ma lihtsalt ei viiiiiiitsi autoga pikka maad sõita. Palju mugavam on Balti jaamast rongile  minna, 1,5 tundi mõnusalt lihtsalt loksuda, siis võtta ema juurest rongijaamast laps peale ja 15 min pärast teise rongiga tagasi sõita. Seda kõike mõnusalt rongi 1. klassis raamatut lugedes. Ma lihtsalt ei suuda mingit sirget üle 30 min juhtida, olen päriselt ka pidanud teel olles peatuma ja endale 4 korda näkku lööma. Päriselt! Et mitte magama jääda.

Ema pakkus välja, et äkki paneb Etheli rongi peale ja mina tulen talle Balti jaama vastu. EIIII!!! Oli minu konkreetne vastus – Ethel ei ole selleks valmis.

Kui ma rongi maha istusin, siis hakkas üle vahekäigu teisel pool istmetel sagimine. HIljem sain siis aru, et terve suguvõsa oli tulnud rongi sisse ühte last rongile panema. See oli 7 aastane poiss, kes siis üksi Kadrina poole teele pandi. Kui olime 10 min sõitnud, hakkas see laps nutma, et tahab oma ema. Temaga ühe laua taga olnud pere ca 70 aastane vanaemake, kes oskas natuke eesti keelt, hakkas teda lohutama. Siis tulid Elroni piletimüüjad teda lohutama. Siis viidi ta rongijuhi juurde – see näitas, kuidas rongi juhitakse. Poisile meeldis ja ta rahunes mõneks ajaks.

Minul oli nii kahju sellest poisist ja kohe mõtlesin oma Etheli peale, et jumal tänatud, et ma isegi korraks ei mõelnud selle peale, et ta ihuüksi rongi peale panna. Tuleb ikka tunda oma last.

PS: pühapäeva õhtul tuleb Narva poolt rong Tallinna ja kui tahad kuksilt Eesti keskelt peale istuda, osta kindlasti enne pilet 1. klassi ära, sest muidu võid lihtsalt põrandal istuda.