Läksime õega üks päev vaidlema kihlasõrmuste teemal (mitte et kihlasõrmus reaalselt ka teema oleks :D) ja ma mõistsin, et ma olen ikka mingi mega traditsioonitu inimene.

Okei, no Etheli sünnipäeva hommikul on ikka küünalde puhumine, kink ja värk, kuigi isegi küünlad ei ole kunagi tordil, sest Ethel lihtsalt ei söö torti. Pidu lasteaiakaaslastega on ikka olnud ka. Ja eks ma vahel ikka õnnitlen ka sünnipäeval mõnda sõpra ja olen isegi enda oma puhul mõned vahel külla kutsunud… Ja munadepühal keedan Ethelile mune ja lasen pläkerdada. Tavaliselt värvib ta max 3 muna ja rohkem ei viitsi. Ise ma ammugi ei viitsi mingi sibulakoorte ja lõngadega taielda, et hiljem 1 meetrise diameetriga muna-ikebaana-vaagen letti visata. Jõuludel käime minu vanemate juures söömas ja ka Karli vanemate juures, mõned kingid siia-sinna. Olgu, emadepäev, isadepäev ka nagu võtan ikka telefoni ja helistan 🙂 Aga et me mingi jaanipäeva või aastavahetust või mardipäeva või vabariigiaastapäeva või emakeelepäeva või naistepäeva või veteranidepäeva või kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva tähistaks… Seda ei ole.

Tulles tagasi kihlasõrmuste juurde… Lääne poolt on tulnud meile traditsioon, kus naine kannab pärast kihlumist kihlasõrmust. Traditsiooniline kihlasõrmus on siis valgest kullast ja teemandiga või mõne muu vääriskiviga ja see teemant teeb selle sõrmuse ka väga kalliks. Noh, kui tahad ikka veits paremat varianti, kui lihtsalt niit + täpp.

engagement-ring-2

Traditsiooniline kihlasõrmus

Kuna minu tutvusringkond on väga väike, siis massilist kihlumist ja abiellumist minu ümber olnud ei ole. Aga ikkagi on jäänud mulje, et naiseks palumise tüüpilisemad juhtumid on laias laastus need:

  • Päikseloojang, mererand, “tule mulle naiseks”. (Sõrmusega).
  • Päiksetõus, mererand, “tule mulle naiseks”. (Sõrmusega).
  • Eiffeli torn, “tule mulle naiseks”. (Sõrmusega).
  • Mingi utoopiliselt planeeritud üllatus, kus naine selle kihlasõrmuse endale shampusega peaagu hingekurku tõmbab, lõpuks ikkagi ellu jääb ja millest mõlemad aduvad, kui habras see elu ikka on ja big fat love! (Sõrmusega).
  • “Ma olen rase”. “Ok, eks me abiellume siis”. (Ilma sõrmuseta)
  • Mõlemad vahivad kodus telekat ja mees ütleb lampi, et kuule abielluks või midagi. Sõrmust ka tahad vä? (Ilma sõrmuseta).
  • Mõlemad vahivad kodus telekat ja naine ütleb lampi, et kuule, mis sa ei kavatsegi mind kunagi naiseks paluda või? (Ilma sõrmuseta).
  • Mees petab naist ja suurest süümekast palub naist naiseks. (Sõrmusega).
  • Mees petab naist ja see tuleb välja, naine on nii vihane, et mehel ei jää muud üle, kui naiseks paluda (Sõrmusega või ilma sõrmuseta).

Hiljem saavad need õnnetud juhtumid muidugi oma sõrmuse ka kenasti sõrme… Kusjuures mõned käivad siis saadud sõrmusega 4 aastat ja seejärel lähevad lahku. Või käivad 4 aastat ja 5 aastat jne ja lihtsalt kunagi ei abiellugi. Mis selle point on?

Erinevate allikate kohaselt peaks sõrmuse hind olema mehe ühe kuu palk või mõne allika kohaselt mehe kolme kuu palk või veel mingi muu X summa. Täiesti jabur ja idiootne mu meelest! Nagu ka see, et see sõrmus peaks olema kindlasti kullast (valgest kullast) ja teemandiga (muu kalli vääriskiviga). No mulle tundub jabur. Minu meelest on kihlumise juures oluline see OTSUS, et abiellutakse ja eeldan, et siis mõne aja pärast ka abiellutakse, mitte ei käida 4 aastat järjest selle sõrmusega ringi oodates ma ei tea mida. Sobivat hetke? Loteriivõitu pulmapeoks? Uut kaaslast?

Ühesõnaga mõtlesin selle sõrmusevärginduse peale ja mõistsin, et esiteks MULLE ei meeldi juba esteetiliselt need traditsioonilised kihlasõrmused, teiseks ei ole mul vaja sellist igavestli likviidset jullat omale näppu, mida nälja korral pandimajas rahaks vahetada, ja kolmandaks mulle meeldib nagu ikka “bohemian style” (ja see ei eelda teemante :)). Ja iga kell valiksin ma odavama ent ÄGEDAMA (samas minimalistliku) mingi ehtekunstniku käsitöö, kui selle traditsioonilise ma ei tea mitu tuhat eurot maksva teemandi.

Kuigi ma oleks täitsa nõus saama kihludes ka näiteks nunnud kõrvarõngad (mul jumala savi, mis ASI see on, otsus abielluda on nagu tuhat korda olulisem), siis kui mind relva ähvardusel kästaks sümpavad sõrmused välja käia, siis oleks need midagi sellist.

il_570xN.709080500_jkp0

Või selline:

9041955bf28178113a7cb6561b5952a9

Loomulikult ei ole need kaks mingid H&M-i sõrmused, aga ikka oluliselt odavamad kui teemandi värk.

Karl muidugi arvab, et ma tahan haldjas olla (arvestades seda, et kunagi näitasin talle ka pulmakleite, mis mulle meeldivad. Fotod ja jutt SIIN. Ja siis imestas, et kuna ma olen Kohtla-Järvel sündinud (kaevanduses põhimõtteliselt :D), siis kuidas mina ei saa teemandi tähtsusest aru.  (Ta tegelikult ise ka ei austa seda traditsiooni asja, vaid lihtsalt noh…tegi nalja, et mina, kaevanduses sündinu, peaks põhimõtteliselt teemant käes ju sündima). Ning et tema võiks mulle põlevkiviga sõrmuse ka kinkida. Abiellumise plaani meil siiski ei ole veel, olgu öeldud.

Kleit siis midagi sellist:

942360952fecff494bd7652de8152934

Nonii, saingi siis hingelt ära ja endal ka eelistused selgemaks. Kõigile, kellele see läänelik traditsioon aga peale läheb, andke minna! 🙂