Filmid ja ulgumine
Ma arvan, et ma ulun “Vampiiripäevikuid” vaadates rohkem kui tegelased “Grey Anatoomias”. Algselt vist pubekatele mõeldud sarjast sai tootjatele endalegi üllatuseks hitt, mida vaatavad ka 30 aastased. Ma hirnusin, kui mul õde rääkis, et ta seda fännab ja soovitas, ja nüüd ma vaatan ja nutan. Sõnaotseses mõttes.
Ma ulun ka muidugi iga filmiga. Eristan erinevaid ulumisvorme:
- Film on nii südamlik, et ulg tuleb peale. Tavaliselt siis laste multikad. Ma nutan peaagu iga laste multika lõpus, vahel ka keskel. Kronoloogiliselt ei mäleta, aga no näiteks “Inside out“, “Big hero 6“, “Home“. See on selline härdus, mis pärast multikat siiski kohe üle läheb.
- Film on nii kurb, et ma nutan pärast veel kolm päeva filmis olnud olukorra või tegelaste pärast ja sisendan endale, et see oli lihtsalt FILM – välja mõeldud story. Ei aita siis, kui film on tehtud tõsielu põhjal 😀 Üldiselt ma selliseid filme ei vahi, sest ma lihtsalt tõesti ei soovi kolm päeva nutta. Aga kogemata olen ka selliseid filme näinud. Näiteks “Reign over me“, kus Adam Sandler teeb oma elurolli mängides pereisa, kes on läinud hulluks pärast seda, kui tema naine ja lapsed USA tornide rünnakus hukkusid. Ma ulgusin nagu segane… Sõbranna, kellele seda filmi soovitasin vaadata (jumal ma ei tea, miks ma teisele halba tahtsin!) nuttis samuti terve öö ja saatis järgmine päev mulle smsi, et tänks, ta läheb nüüd tööle, silmade all maxima kilekottide suurused nutetud lotid. Või siis näiteks “Cake“, kus teeb elurolli Jennifer Aniston. Firm hargneb tegelt ootamatult ja ma ei tahaks ära rääkida, igatahes see läks mulle niimoodi hinge, et ma pidin vaatamise vahepeal katsetama. Siis nutma. Siis edasi vaatama. Katkestama ja jälle nutma. Lõpuks nutsin 3 päeva järjest. Lihtsalt nii hea film.
- Film vajutab mingite punktide peale, mis paneb mind üleüldiselt sitasti tundma ja nutma lihtsalt kõige peale. Ja “Vampiisipäevikud” lähevad just sinna alla. 5nda hooaja keskel jäin pidama, sest vahepeal käisin reisil ja nüüd mõned päevad tagasi alustasin uuesti. Loomulikult just siis surid ära kõik tegelased ja ma ei tea, mis selles sarjas on, ma ei ulu nagu tegelaste pärast, aga see sari on kohati lihtsalt minu jaoks nii masendav, et pärast mingi osa vaatamist, ma soovin juba, et oleks järgmine päev, sest hommik on õhtust targem. Ja õhtu oli siis see, kus ma nutsin kõige pärast – et mul magamistoas on aken laes, mitte seinas. Et mul laps sööb vaid umbes 3 toiduainet. Et mul on ainult kaks kassi. Et ma ei julge enam Euroopas reisida. Et ma ei suuda enam mitte kunagi blogida. Et ma ei taha kellegagi suhelda…
Mis on olnud teie kõige kurvemad filmid?
Ade
Oi juudas, kus ma selle Me before you’ga lahistasin kinos nutta. Pole siiani üle saanud sellest filmist, just eile vaatasin kolmandat korda. PS I love you on ka hirmus nutune.
Helen
Hea teema! Mina ka nutan, isegi lastefilmide ajal, kui on mõni eriti nunnu koht.
Tõsisemalt nutsin “Me before you” vaadates, kinos.
Ja täiesti kui puuga pähe saanud olin “Never let me go” vaadates. See vapustas mind. Ma nutsin nagu hull ja mitu päeva oli tunne, et ma olen maratoni jooksnud, nii füüsiliselt (jah!) ja emotsionaalselt läbi võttis see.
kristeeeel
Heh, ma olen küll vist täiesti kivisüdamega, aga ma ei mäletagi, millal ma viimati filmi või sarja peale nutsin. Päriselus tuleb küll nutt enamvähem iga asja peale.
Küll aga, kuna ma töötan kinos, on ikka päris lõbus vaadata-kuulata, kuidas inimesed nohisevad või isegi täitsa häälekalt nutta löristavad. Viimased kaks suurt nutufilmi olid “Me Before You” ja “The Fault in Our Stars”, aga minule üllatavalt nutsid väga paljud ka viimase “Fast&Furious” filmi lõpus – suured karmid mehed tulid saalist välja ja pühkisid silmi. (ma ei nutnud seal ka, emotsioonitu 😀 )
Agnes
See oli nii halb film, ma oleks ka nutnud. 😀 Tegelikult ma vist isegi valasin pisara, aga ikka Paul Walkeri hukkumise pärast. Eks ta on nii kaua figureerinud neis filmides, et sai kuidagi omaks. Olgugi, et filmid ise pole suurem asi, meelelahutuseks ja ajaviiteks käib kah. 🙂
Mrs T
Eile hilisõhtul/öösel vaatasime kaasaga eesti filme. Pool “Klassikokkutulekut” (esimene pool oli mingi õhtu varem ära vaadatud). Selline “meh” film minu jaoks – ei liha ega kala.
Aga siis panime “Supilinna salaseltsi” käima ja no niiii äge film ja ma lõpus poetasin ikka mõne pisarakese ka 🙂
Kui esimest korda “Sõpru” vaatasin järjest, siis ma ka ikka nutsin lahinal, kui Ross ja Rachel lahku läksid ja kui Emma sündis ja üldse päris paljude kohtade peal. Ja no viimane episood … 😀
Anni
Välkvastustena millegipärast tulid pähe sellised filmid nagu “21 Grams” ja “Café de Flore”. Ja film, mis polegi nagu päris film, aga väga valusalt puudutas, oli eestlaste “Risttuules”.
Täitsa lootusetu juhtum ses osas, et City of Angels’i soundtruck ajab pärast kõiki neid aastaid ikka veel nutma.
Merka
Minu üks lemmikutest nutukatest on “If only”, peale mida alati terve öö nutan ja oleks siis lihtsalt, et pisarad voolaks – ei, ikka häälega 😀
munoku
“Room” viimati: http://www.imdb.com/title/tt3170832/?ref_=nv_sr_2. Aastaid tagasi vesistasin raamatu taga, nüüd peaaegu terve filmi.
theproudking
Minu jaoks on ka olnud Home väga kurb, eriti see koht kus ta selle tüdrukuga tülis on :(. Ja ´´Süü on tähdedel´´
Ada
Mul ei ole ka palju vaja, et filmi vaadates või raamatut lugedes nutma hakata. Imestan, et siin veel pole mainitud ühte suuremat masendusfilmi “Requiem for a Dream” (http://www.imdb.com/title/tt0180093/). Ohjeldamatult kõõksuma on mind ajanud ka Trieri “Breaking the Waves” (http://www.imdb.com/title/tt0115751/) ja “Dancer in the Dark” (http://www.imdb.com/title/tt0168629/). Ja noh, kui Downton Abbey´s Sybil ja Matthew ära surid, siis see oli ka ikka raske taluda. Kindlasti on neid väga hulle filme minu jaoks veel, aga õnneks ei tule praegu rohkem meelde.
Jaanika
..ja üks kord vaatasime pöffil sellist filmi nagu Afterwards ja see oli ka vääääga liigutav terve meie seltskonna jaoks.
Jaanika
The Danish Girl, isegi mehed väljusid kinost pisaraid pühkides…
ebapärlikarp
Äkki nad lihtsalt nutsid, et naised neid sellist filmi vaatama kaasa tirisid? 😀
Jaanika
😀 võib-olla..
Never let me go võtab ka pisardama.
Käts
Kui on loomad mängus siis kindlasti ajab nutma. The Cove on eredalt meeles (dokumentaal sellest, kuidas Jaapanis massiliselt ja võikalt delfiine tapetakse) .
C.
Marley & Me, Notebook ja Green Mile ajavad nii nutma, et olla ei saa. Kõiki üritanud veel mitmeid kordi üle vaadata, aga ürituseks see jääbki.
ebapärlikarp
Jaa, kõiki näinud ja sama asi.
kristipere
Mina nutan ka palju filme ja seriaale vaadates. Pigem just rõõmust. Mul käib kodus taustaks Gilmore Girls ja nutan ikka selle üle, kui mõnus suhe neil kahel seal on.
Ma nutan ka näiteks selle peale, kui mu vanem laps nooremat kallistab ja paitab. Nii armas lihtsalt.. 😀
Pohmelliga nutan kõige peale.
G
Lugesin ja vaatasin “Me before you” sedasi ära, et veel kaks päeva tahtis nutma ajada. No nii kurb. Seriaali “Friends” viimane episood ajab ka alati pisardama.
K
Viimane film, mis pisara silma tõi, oli “Me before you”, aga seda soovitaksin vaadata ikkagi, sest see neiu, kes peategelast mängib, on lihtsalt niiiiii vahva näitleja.
“The Danish girl” läks ka hinge.
“Django” ajal nutsin ka, aga seda ma ei soovitaks vist vaadata, nii karm ja robustne, kuigi täiesti imeline näitlejatöö väga mitme osatäitja poolt.
Seda “Cake’i” tahaks küll nüüd väga näha, tundub minu-tüüpi film.
ebapärlikarp
DJANGO on minu koige lemmikum film ever!!!!!
K
Ja Djangoga tuli meelde veel “12 years a slave”, mis on ka kohutavalt hea ja kurb film.
Kris
Minu läbi aegade karmim film on A.I. http://www.imdb.com/title/tt0212720/
Käisin seda kinos vaatamas ja koju minnes nutsime mehega keset tänavat suure valju häälega. Kusjuures mul ei olnud siis isegi veel lapsi, nüüd emana ma ei kujuta ettegi, et suudaksin seda vaadata.
Tegin samuti selle vea, et soovitasin sõbrannale. See läks oma jõmmist mehega seda vaatama. Nuttis muidugi, jõmmist mees pidas suht hästi vastu. Aga öösel ärkas sõbranna vappuvate õlgade peale üles, sest mees oli lõpuks pisarajõed valla päästnud.
ebapärlikarp
Mõnele jõuab hiljem kohale 😀
Britt
Ma nutan põhimõtteliselt iga filmi vaadates. Kas siis rõõmust või kaasaelamisest või kurbusest. Mõnikord naeran nii palju, et ikka tulevad pisarad silma. Täiesti lootusetu juhtum. Esimesena tulevad meelde “Water for Elephants” ja “Remember Me”. Viimane kohe eriti. Niigi kurvavõitu film ja lõpuminutitel kui sai selgeks mis ajahetkel film toimub, siis olid sekundiga kraanid valla, sest lõpplahendus sai hetkega selgeks. Ok, mul hakkab mõteldes kurb juba 😀
Liina
Hispaania film “The Orphanage/El orfanato” on minu jaoks selline, mille peale isegi praegu mõeldes pisar silma tuleb. Ei suudaks enam kunagi vaadata ja emotsioon on siiani meeles, olin päris endast väljas.Tegemist nö õudukaga ja ma ei vaata kunagi õudukaid, aga see ei ole selline rõve silmad süstlaga peast välja õudukas ja seetõttu olin nõus vaatama. Kusjuures plaanis oli tookord, et ah vaataks laupäeva õhtul mingit põnevat filmi:D Trauma for life.
ebapärlikarp
😀 kohe googeldan
Agnes
Vampiiripäevikud on mind enamasti lihtsalt ärritanud, aga ikka vaatan, tiinekate oma jah. 😀
Sarjadest ilmselt on mind kõige rohkem ulguma pannude One Tree Hilli, Grey Anatoomia, Switched at Birth, Charmed, Spartacus. Kindlasti on neid veel üks kuni mitu.
Filmidest tuleb meelde Marley and I – käisime seda vaatamas vanas Kosmoses, pisikeses saalis. Kui tuled filmi lõpus põlema pandi, ulgus terve saal nutta. Hachiko loomulikult. Enamik filme, kus loomad surma saavad. Üks dokumentaal sellest, kuidas Ameerikas hobuseid varastatakse ja ebanormaalsetes tingimustes hukatakse jne. Mina kui hobuseinimene istusin ja nutsin terve filmi aja. Paraku ei mäleta selle filmi nime ja ei taha seda kunagi oma elus uuesti näha, mul tekkis seda vaadates vastupandamatu soov mõrvata inimesi, kes sellise asjaga tegelevad. Jõle. Schindleri nimekiri ja igasugused natukene sügavama sisuga sõjafilmid ajavad ka nutma. Piripill. 🙂
kristallkuul
Schindleriga seoses meenus mul veel üks hull nutukas, aga muidu ülihea film:
http://www.imdb.com/title/tt0914798/?ref_=fn_al_tt_1
Agnes
Ohh, seda ma polegi näinud, vaatan ära. Aitäh 😉
Agnes
Muidugi oskasin Marley and Me valesti kirjutada 😀
Häbenen nurgas.
kristallkuul
Mina ulun isegi kokandussaateid vaadates. My kitchen rules ja Masterchef jne. Seal on minu jaoks väga sageli südamlikke hetki. Ja stiilimuutuse saated ka (TLC pealt).
Kõige õudsema ulgumissessiooni pidasin maha esimest korda The Notebooki vaadates. Aga viimati nutsin pühapäeval 50/50 vaadates. Lapsena ajas kõige rohkem nutma E.T. ja Pepe ja Lolo multikas. E.T.-d ma ei julge siiani vaadata. Ja kindlasti ei vaata ka Lõvikuningat.
Sarjadest on mind nutma ajanud Modern Family, Big Bang Theory.
Ah, ma võiks vist seda listi lõpmatuseni jätkata 😀 Muidu ma väga sageli ei ulu, aga sarju ja filme vaadates küll.
ebapärlikarp
50/50 on üks mu lemmikfilme ja ulgusin samuti. Ma väga asju 2 korda ei vaata, aga seda olen mitu korda vaadanud. Notebook olen ka mitu korda näinud ja mitu korda ulgunud. Ma vist armastusfilme ei tahagi alateadlikult vaadata 😀 Pepest ja Lolost sain ma üldse elutrauma!
kristallkuul
Ma lisan siia veel ühe haige kiiksu 😀 Mulle lapsest saati meeldib kohutavalt Soul Asylumi lugu “Runaway train”. Kui mäletad, lasi seda videot MTV pealt söögi alla ja söögi peale ja selles videos näitas kadunuks jäänud lapsi. Seda videot ma kartsin nii väga, sest kartsin, et mind võidakse ka ära röövida. Aga telekat kinni panna ei saanud, sest laul meeldis nii hirmsasti. Mäletan, et laulu ajaks lahkusin toast, sest ei suutnud lihtsalt videot vaadata 😀
https://www.youtube.com/watch?v=NRtvqT_wMeY
Laul meeldib siiani.
ebapärlikarp
Seda lugu ma muidugi tean, legendaarne, aga videot näen esimest korda 😀