Enesekindel inimene absoluutsena on müüt. Sellist asja ei ole olemas. On olemas laias laastus enesekindlad inimesed, laias laastus ebakindlad inimesed ja põhjendamatult enesekindlad inimesed. Minu meelest aetakse kahte viimast segamini. Pidevalt. Justkui nagu mingi loogikaviga, mis tehakse.

Kõnekeeles kasutame me sõnapaari enesekindel inimene ja mis me üldiselt sellega automaatselt mõtleme? (Või kui isegi ei mõtle, siis miks end nii väljendatakse?!) Mõtleme, et inimene ei tunneta endas mitte ühtegi nõrka kohta. Mitte ühtegi! On see võimalik?

Enesekindel inimene peaks olema justkui rahul absoluutselt kõigega:

• oma välimusega meigita ja välimusega meigiga,
• nii liibuvas kleidis kui ka dressides,
• nii fotodel kui ka ise fotosid tehes,
• nii leopardimustriga platvormides kui ka sussides,
• nii tööturul kui ka lastevanemate koosolekul,
• nii jõusaalis kui ka vesiaeroobikas,
• nii ööklubi tantsupõrandal kui ka polikliinikus verd andmas,
• nii võõral maal turul kaubeldes kui ka lapsega kodutöid tehes,
• nii abielludes kui ka lahutades,
• nii lapsi sünnitades kui ka poliitikasse minnes,
• nii ausat arvamust avaldades kui ka kriitikat taludes jne.

Kas pole seda kõike ühelt enesekindlalt inimeselt liiga palju palutud? Aga just selline mulje jääb, et kui keegi julgeb öelda ühe oma nõrkuse või et ta ei tunne end ühes või teises olukorras hästi, siis on KÕIK – haahaa, feil, järelikult on ebakindel inimene ja tal pole õigust üldse sõna võtta, niiöelda “kobiseda”. Või noh, õigust on ikka võtta, aga keda huvitab – sa oled EBAKINDEL INIMENE!

Ma  ei räägi konkreetsest juhtumist, vaid mõtetest, mis minus ca nädalaga küpsenud on, laiemalt.

Ma olen laias laastus enesekindel inimene. Ehk siis kõnekeeles ja üldmõistes niiöelda enesekindel inimene. Aga KOOS oma mõningaste nõrkade kohtadega, mida ma olen teadvustanud ja aktsepteerinud või siis vastupidi endas arendanud. Kust mu enesekindlus tulnud on? Ma ei ole psühholoog, aga ma arvan, et see on alguse saanud sellest, et ma olen elanud perekonnas, kus minu vanemad ja minu vanavanemad ja sugulased on mind pidanud tubliks lapseks. Alati! Ma ei tea, kas ma ka olin tubli laps ja seepärast nad mind tubliks pidasid, aga ilma pigutamata on mulle seda sisendatud.

Või teistpidi – ma ei ole kunagi kuulnud oma vanematelt lauseid “issand, sa ei saanud jälle hakkama” või “issand, kui koba sa oled” või “issand, mis sust küll tulevikus saab”. Ma isegi ei kujuta ette, et on vanemaid, kes oma lapsele selliseid lauseid ütlevad, aga nüüd 32 aastasena olen mõistnud, et selliseid perekondi on küll ja veel. Ärge saage valesti aru, me ei olnud pooltki musterperekond, aga vot selles osas ei ole minul küll oma vanematele midagi ette heita.

Kuni põhikoolini oli nii ja naa, oli kiusajaid ja oli sõpru. Ma usun, et see on paratamatu, aga minule see sügavat jälge ei jätnud. Võibolla mul vedas. Pigem arvan, et ma olen tugev inimene. Gümnaasiumi ajal leidsin ma omale parimad sõbrad, kes on seda siiani, ning õppisin põhiliselt viitele. Läksin ülikooli ja ka seal läks kõik hästi. Poole ülikooli pealt soovitas sõbranna mul ühele töökohale kandideerida. Proovisin ja kohe sain ka selle töö. Mõne aastaga töötasin end seal hinnapakkujast kogu ettevõtte müügi eest vastutavaks inimeseks, kes sai endale isegi asstistendi. Ojee! 😀 Lõpuks tundsin, et krt, palk ei tule järgi 😀 Teadsin, ma olen rohkem väärt ja miks ma peaksin lihtsalt mitte midagi tegema.

Otsustasin kandideerida teisele töökohale ja kohe ka sain selle. Veits nagu jälle skoorisin 😀 Pole mingi ulmeline karjäär olnud, aga ma olen täiesti rahul. 12 aastat ja kaks töökohta, milles viimases olen olnud juba üle 6 aasta, mitte keegi, kes iga poole aasta tagant töökohta vahetab ja nii 10 aastat järjest. Ma pole pidanud oma elus kunagi raha laenama ega paluma abi. Ma olen ise hakkama saanud ja see on minu jaoks iseenesestmõistetav – ise hakkama saada. Eraelus mul alates sealt 20ndatest nii hästi ei läinud 😀 Ikka väga palju draamat noorena, aga ka see ei jätnud mulle mingit negatiivset jälge.

Aga… Kunagi kooliajal oli mul kohutav akne ja see veidi rusus mind küll. Kas ma olin ebakindel inimene? EI! Ma olin ebakindel ainult oma näos, mis oli aknet täis 😀 Aga ma õppisin endiselt hästi ja mu sõbrad ei jooksnud kahte lehte ega karjunud “iuuuu”.

Enesekindlus ei ole selline asi, et kui sa näiteks pigem eelistad minna linnapeale šoppama meigituna ja normaalsetes riietes ja mitte ärkasin-just-ja-pohhui-ma-ei-viitsi-dušš-minna-ega-hambaid-pesta-fuck-yeah-ma-olen-enesekindel, siis raudselt sul on mingi psüühiline häire juba lapsena kaasa poogitud ja tegelikult sa põed oma välimust ning üldse kaalud salaja, kuidas oleks lihtsam end ära tappa – kas lõigates lihtsalt oma meigivaba nägu maha ja verest tühjaks joosta või hüpates üleni happesse.

Ma ei väida, et see inimene, kes pigem eelistab meigiga ja kenasti riides poodi minna, ei või olla laias laastus ebakindel ehk siis see ebakindel inimene. AGA ma väidan, et ta ei ole ebakindel ainult SEETÕTTU, et ta PIGEM eelistab meigiga ja kenasti riides poodi minna. See ongi see loogikiviga, milles sissejuhatuses rääkisin.

Näiteks…

1. Mul on õhukesed juuksed, aga see EI TEE mind laias laastus ebakindlaks ehk siis ebakindlaks.
2. Mul on haprad küüned, aga see EI TEE mind laias laastus ebakindlaks ehk siis ebakindlaks.
3. Mul ei ole võõrkeelte peale annet, aga see EI TEE mind laias laastus ebakindlaks ehk siis ebakindlaks.

Kui keegi fotograaf ütleks, nii Triin, nüüd võtad end bikiinidesse nende kaheksa Victoria Secretsi modelliga ja lähed siia stendi äärde nende keskele ning ma teen teist koos pilte, siis mul oleks F******CK NO! Aga mingite suva mimmide kõrval võin ma jumala suvalt kõhu sisse tõmmata.

Kas ma olen seetõttu üleüldse elus siis ebakindel inimene? Ei ole! Ma olen normaalne inimene. Ma mõistan ka, et kõik siin elus on suhteline. Ja kui inimene näiteks häbenebki oma keha rannas bikiinides, siis ta ei pruugi ka olla see laias laastus ebakindel inimene. Võibolla ta on lihtsalt ebakindel oma armide või rindade suhtes, aga tööl on ta suurepärane ja enesekehtestav ülemus viiekümne viiele alluvale. Ebakindel inimene on mingite asjade-tunnete-käitumiste-mõtete-tagajärgede kombo, mitte lihtsalt paar nõrkust.

Aga kui see armide või pekivoltide häbenemine hakkab ajama oma siirdeid ka inimese muudesse eluvaldkondadesse (voodisse, tööle, pereellu, peole, igasse kolmandasse jututeemasse sõbrannadega iga jumala kord…) ning mõjutavad inimest hommikust õhtuni ka emotsionaalselt, vot siis hakkan kahtlema, kes see inimene pole äkki laias laastus (asjatult) ebakindel ja peaks midagi ette võtma.

Arvan ka, et laias laastus enesekindlus võiks kasvada vanusega, kuid kuna igal normaalsel inimesel käivad vanusega kaasas teatud etappidel ka väiksed kriisid, siis see jällegi ei tähenda, et inimene üleüldiselt jälle ebakindel oleks. Oluline on, kuidas ta selles kriisis hakkama saab, kuidas käitub, mida ette võtab. Minul endal on ajaga tekkinud teatud minulik attitude. 

Mulle tõesti ei ole elus halvasti öeldud. No ei ole. Ei tea, kas olen suhelnud lihtsalt õigete inimestega või mis (ilmselt siiski olen lahe ja ilus inimene :D), aga kui ÜKS inimene kirjutas mulle blogis “Kummaline avaldus inimeselt, kes läheb galale kodukleidis :)” (see on muide elus vist esimest korda, kui mulle keegi mu välimuse kohta midagi inetut öelda üritab :D), siis ma pidin naeru kätte ära kõngema, sest esiteks, kas ma olin nii pilves, et ei ole saanud aru, et ma olen vahepeal mingil GALAL käinud… Teiseks, see inimene on tropp. Mul pole tegelikult aimu ka, milline on tema enda enesehinnang, et ta nii arvab ja nii kirjutama pidi, aga ma TEAN, et ta on tropp 😀  Minu enesekindlus ütleb seda! Ja mu enesekindus ei pane mind kahtlema. Mul oli seljas Bless This Mess kleit ja mitte mingi ime läbi ei suuda mingi tropp panna mind mõtlema, et see oli kodukleit, kuigi ma käin ka kodus normaalsete riietega. Sry noh. (Oleks ta öelnud, et temale see kleit ei meeldi või pole tema stiil, siis see on jumala okei).

Kui tulla tagasi selle kolmanda termini juurde, mis mul sissejuhatuses oli ehk põhjendamatult enesekindel inimene, siis ma tegelikult arvan, et selliste troppide kommentaaride taga (ka teiste blogides) ei ole mitte laias laastus ebakindlad inimesed, nagu mulle tundub, et paljud seda loogikaviga tehes arvavad, vaid üldjuhul äkki hoopis põhjendamatult enesekindlad inimesed.

PS: Ei pretendeeri ka absoluutsele tõele, lihtsalt minu nägemus asjadest ja enesekindlusest.