Kas Ojasoo väärib teist võimalust?

Mul tekkis Facebookis ühe tuttava inimese seinal huvitav diskussioon ja ma tunnen, et ma tahaksin tema mõtted koos oma mõtetega siin avaldada. Too inimene* omab otsest kokkupuudet teatriga ja seepärast oli põnev just tema mõtteid lugeda ja üritada mõista. Kahjuks see viimane ei õnnestunud.
Ta avaldas oma seinal postituse:
Toetan Tiit Ojasoo jätkamist teater NO99 direktorina, sest…
… karistuse väljanõudmine ei loo homset päeva. Ei ravi Tiit Ojasood ega aita tööka teatri töökat kollektiivi. Vastupidi.
… teatridirektorina on võimalik Tiit Ojasool ka inimesena panustada ühiskonna paremaks muutumiseks kordi enam kui tavakodanikuna. Tiit Ojasoo võib läbida psühholoogilise nõustamise ja suhtlemiskoolituse jms, aga sellest on vähe, sest kõige paremini ravib raskeid isiksuse probleeme kuhugi kuulumine ja koos asjade ära tegemine. Loodan, et Tiit ja tema kollektiiv saavad võimaluse lisaks lavastustele inimestena panustada Eesti ühiskonna valupunktidele. Otse öeldes, see on Tiidu ainuke võimalus ja ma loodan, et ta leiab Eesti ühiskonnas teema(d), millega hakkab oma pühendumusega inimesena (mitte lavastajana) tegelema ja ta meeskond toetab teda.
… ma tahan elada riigis, kus usutakse inimesesse ja tulevikku. Ükskõik, mis on juhtunud, ükskõik, mis on toimunud.
Laias laastus on see kõik. Ma ei poolda vägivalda ega salatsemist. Mitte mingisugust. Aga ma tean, et iga inimene saab ennast muuta. See lihtsalt nõuab kohutavat muutumise ambitsiooni inimeselt endalt. Samuti ka meeletult suurt tuge ja seltskonda teistelt. /—/
Selle loo positiivne lõpp pole see, kui Tiit Ojasoo pole enam teater NO99 direktor, selle loo positiivne lõpp on see, kui Eesti ühsikonnal on tegusad inimesed, kes loovad väärtust nii inimeste kui kunstnikena.
Seda lugedes tekkis minu peas mitmeid küsimusi. Siiralt. Teadsin, et temaga on võimalik intelligentselt mõtteid vahetada ja ma kirjutasin talle:
Mina ei tunne NO99 kollektiivi nii hästi kui Sina (ma lausa ei tunne üldse) ja seega mina ei julgeks väita, et Tiit Ojasoo lahkumine ei aita töökat kollektiivi ja pigem vastupidi.Aga mind täitsa siiralt huvitab, et kas Sa Ojasoole annaks nö teise võimaluse, sest ta on andekas kultuuriiinimene, kes on tõesti Eesti kultuurimaastikul inimestele palju pakkunud, või mõtleksid Sa samamoodi, kui Sinu enda naine töötaks näiteks piimatööstuses (ulmesuvaline näide) ja selle piimatööstuse juht oleks ta pikali lükanud ja teda JALAGA mitu korda löönud (toetan ajakirjandusele, ise ei näinud pealt)? Mõtlen, kas sa praegu said mu küsimuse mõttest aru… Et kas Ojasoo saab Sinu silmis teise võimaluse lihtsalt sellepärast, et ta on Ojasoo? Et kui ta oma töö kaotaks, oleks ta nö hukule määratud ja ilma tulevikuta ja see teda oma probleemis (vägivaldsus) ei aita? Kas sama mõtleksime me suvalise riigikoguliikme kohta, kui see oleks oma töökaaslast töökoha ees jalaga tagunud? Ma ei tea, kas see on hea näide. Miks mitte? Mis siin erinevat oleks olnud?PS: Minu enda meelest on riigikogu avaldus kuidagi väga… Ma ei leia tegelt ka sõna. Silmakirjalik?! Aga see on juba hoopis omaette õnnetus, kui Eesti inimesele tundub see avaldus selles mõttes kummaline ja siin on probleem hoopis mujal. Samas jällegi, kui Ojasoole võib andestada, siis miks mitte ka mõnele teisele, kes vääratuse tõttu ametist lahkuma on pidanud. Polnud siis neil rohkem meile midagi anda? Polnud nemad suutelised end muutma? Miks me inimestel vahet teeme?
Miks mu naine töötab piimatööstuses? Miks see juht ta pikali lükkas ja jalaga lõi? Kes see juht on? Kirjelduse esimesele poolele vastamiseks on vaja ikka väga palju põhjalikumat legendi. Aga üldjuhul arvan, et sellised asjad lahendab politsei ja prokuratuur. Aga rääkides riigi asutustest (riigi poolt finantseeritud teater, Riigikogu vms) või ka lihtsalt erasektori juhtidest vms, siis oleneb, et kuidas ja kas kohe asi avalikustatakse, kommunikeeritakse, mida ette võetakse jms. Ojasoo ja teatri nõukogu tegid kommunikatsioonis pea kõik valesti (selle nädala Poliitika guru memos hea kokkuvõte), aga ma siiski usun, et nad saavad aru, mis nad valesti tegid ja mis nüüd tegema peab.
Legend on siin küll null tähtsusega, sest kui sa otsid selles loos legendi, siis sa otsid ju vägivallalele vabandust. Kahju, et sa mu küsimusele vastata ei tahtnud.Ahsoo ja ma ei küsinud, mis karistus juriidiliselt oleks õige Ojasoole määrata, vaid põhimõtteliselt võib kogu mu jutu taandada ühele küsimusele – kas sa arvaksid samamoodi, kui su enda naise oleks ülemus pikali lükanud ja siis veel jalaga otsa löönud? Jah?/ Ei? Nii lihtne see ongi, ilma igasuguse legendita.
Põhjused, miks inimesed käituvad nii või naa (kuni väga noore lapsepõlveni) on kõige tähtsamad üldse.
Oleneb. Sellest, kes oled selles loos sina ise.
Ma ei saa aru. Ja see ei oma ka tähtsust, ma ei oska sinuga sellises formaadis arutleda.
Pidasin silmas kannataja poolt. Põhjused on tähtsamad vist sellele poolele, kes pole kannataja. Põhjustega saab oma käitumist õigustada. Nende taha peitu pugeda. Kannatajale ei anna see midagi. Minule assotseerub selline vägivald koduvägivallaga, sest seal tihti inimesed kannatavad vaikides, tuues vägivallatseja kaitseks põhjusi ja õigustusi justnimelt kuni “väga noore lapsepõlveni välja” (Mis sa mainisid). Ükski normaalne inimene ei soovita kodus vägivalla all kannataval inimesel kuulata ära vägivallatseja põhjuseid ja teda aitama või haletsema hakata. Ainuõige soovitus on ära minna. Võimalik, et sina paralleeli ei näe. Mina näen. Minu jaoks on vägivald vägivald. Vägivallaks on kaks normaalset põhjust: 1) enesekaitse ja 2) kui keegi su naist käperdab (ikka rõvedalt) ja esimesest suulisest hoiatusest ei piisa. See on pool naljaga öeldud, aga minu meelest nii on. Ülejäänud põhjuseid võib see inimene omasoodu psühholoogikabinetis arutada. Tema jaoks on need kindlasti väga tähtsad. Ilma irooniata.
Just koduvägivallajuhtumite välja tulemiseks peaks ajakirjandus Ojasoo juhtumi lahenduse näitel julgustama ohvreid rääkima. Alati.
Ma ka täpselt ei saa sellest stsenaariumist aru. Kui üks traktorijuht läks poe taga mingi mutiga kaklema ja lõi toda naist, siis juriidiliselt talle määrati karistus. Kas lisaks sellele tuleks ta töökohast ja traktorilubadest ilma jätta? Kas see, et teda vägivaldse teo peale täiesti ühiskonnast välja ei arvata, tähendab, et tema vägivald on kuidagi andestatud või õigustatud?Mulle ka kuidagi tundub, et kui inimene on ikka päris pahasti teinud, siis ta pannakse ära vangi ja ta ei saagi enam traktoriga sõita. Kui ta päris nii pahasti ei teinud, et vangi pandaks, siis tehtu ei muuda teda halvemaks traktoristiks. Ja kui oligi traktor pahatahtlikult uppi sõidetud, siis on seal see juhilubade äravõtmise võimalus. Aga praegu oli vist mingi muu teema.
Ja see kõik ei tähenda, et mingi pahastitegemine on kuidagi õigustatud.
Karistavat hoiakut on jah palju, ent kui süüteo toimepanija jätab alguses teost vähema mulje, siis hakatakse avalikult tegu veel vähendama ning siis tulevad välja faktid, mis muudavad teo veel tõsisemaks, siis ei ole kysimus pelgalt enam teos, vaid ka selles kuidas seda käsitletud on. Ojasoo oma sõnavõtud, teatri nõukogu esimees jne – süüteo kohta lepitus käimas ja paistab et see sündimas, ent asjaosalise usaldust on vähenenud ning avalikus ametis olija jaoks tekib surve ning normaalselt edasiminekuks varsti ei jää muud üle kui taanduda või saada taandatud kas ametist või mainelt.
Laias laastus ma olen sinuga nõus. Aga mul on tunne, et kogu see positiivne stsenaarium eeldaks esiteks mingit ühiskondlikult ühist väärtussüsteemi ja iga teatraali väga selget seisukohavõttu. Salatsemist, armukesi ja ilmselt ka vägivalda on paljudes teatrites. Üldiselt hoitakse see saladuses, sest avalikustamine määrib avalikustajat. Ma tahan uskuda küll, et inimene võib paremaks saada, aga siis ta tõepoolest peab suutma võtta igakülgse vastutuse. See tähendab ühtlasi ka seda, et ta saab aru, et tema eneseväärtus sõltub oskusest lubadusi pidada, ta ei varju põhjenduste taha (mõnel juhul alkohol, mõnel juhul vaevatud kunstnikuhing vms) ja teeb ise jõupingutusi (nt jätab joomise täiesti maha või elimineerib elust teatavat tüüpi stressiolukorrad vms). Ja et teda ei kardetaks nii palju, et kui järgmine kord teeb, siis hoitakse paremini salajas. Vaid et sisemine väärikus sunnib – kui uuesti juhtub, siis ütleb ise koha üles. Aga tänases Eestis ei ole ühtset väärtussüsteemi ja sellepärast ei saa keegi ka kedagi usaldada. Üldjuhul. Ja sellest kõik need resoluutsed ristilöömised.
Isiklikult on mul Ojasoost tõesti isegi mingil määral kahju. Kuskil hingesopis ma selle kahjutunde isegi leian. Aga tõsi on see, et kogu NO99 juhtivate inimeste osas on usaldus kadunud. Isegi mitte peksmise pärast, vaid salatsemise, kinnimätsimise, õigustamise, ülbitsemise jms pärast. Ja kui Ojasoo isegi hüpoteetiliselt vääriks nö teist võimalust, võttes arvesse vägivallajuhtumi, siis seal samas juhtus ka see see teine asi – vassimine, valetamine, tagasi kinnimätsimine… Ja seda ei ole võimalik andestada! See on üdini mäda! Ojasoo kaotas oma teise võimaluse veel enne, kui ta selle üldse sai.
Kui ta ametist vabastataks ja nö ripakile jääks, siis see, mis järgneb, näitaks hästi ühiskonna tolerantsi – kas kultuuri mõistes andeka inimese nopib keegi üles või mitte. Kui ei, siis kas see mitte polegi õiglane karistus?!
Karma!
*Ma ei avalda postutuses inimeste nimesid, sest ma ei ole kindel, kas nad seda sooviksid.
Päise pilt: Wikipedia




mäemamma
Tead, mind pani imestama eile hommikul Vikerraadios kuuldud intervjuu, kus kunagine kultuuriminister ja muidu tuntud teatrikriitik Jaak Allik kaitses Ojasood, kuna Eesti teatri kontekstis, Eesti teatri Euroopasse viimise kontekstis on tema ja No99 justkui vastupandamatud, asendamatud. Ehk siis, unustage vägivald, möelge KUNSTILE. Et vahet pole, silm kinni, sest kaotada on nii palju. kunst on inimesest, üksikindiviidist körgem.
Kas on siis?
ebapärlikarp
Jaa, ma lugesin lehest ja mul oli karp täiesti lahti.
J.
Täna teatas, et astub siiski tagasi! Samas maine on juba nii kahjustatud ja mitte ainult tema enda maine vaid pigem kogu juhtkonna oma!
ebapärlikarp
Just. Pani juhtkonna pikaks ajaks väga sitta olukorda sõnaotseses mõttes. Häbi!
Killukene
Asja üks tahk on ka see, et kannatanu sooviks tõenäoliselt jätkata oma endist tööd ning tal on selleks täielik õigus (olgu selleks tööks siis kas näitleja teatris või lüpsija kuskil piimafarmis). Kas tema, ohvri ja kannatanuna, saab end oma tööd tehes edaspidi turvaliselt ning väärtustatult tunda, kui ta on sunnitud jätkama oma tööd selle sama inimese alluvuses, kes temast ohvri tegi? Kas see on kannatanu probleem, kui ta ei suuda end tunda turvaliselt ning väärtustatuna sellises olukorras? Kas see on kannatanud, kes peab endale hakkama uut ametikohta otsima?
Mõni aeg tagasi läks ühe Briti väga populaarse saatesarja (Top Gear) üks juhte (Jeremy Clarkson) kallale (lõi) saate protutsendile. BBC, kes oli siis antud saatesarja väljaandja ning antud saatejuhi tööandja, otsustas peale väga pikaajalisi kaalutlusi antud saatejuhi vallandada. Temaga koos jäädi ilma kõigist saatejuhtidest ning antud saade ei saa suure tõenäosusega enam eales olema nii edukas ja tulurikas kui ta oli koos nende saatejuhtidega. Mis sõnumi oleks see samas saatnud sarja kallal töötanud protsentidele, tehnikutele jne, kui vägivallatsenud saatejuhti poleks vallandatud? Mis sõnumi oleks see saatnud ühiskonnale? See oleks normaliseerinud vägivalda. See oleks öelnud: “me anname sulle andeks, et sa vägivallatsesid sest sa oled meile väärtuslik”. Kas see on tõesti midagi, mida me soovime? Et inimesed, kes on väärtuslikud meie ühiskonnale, tunneks end karistamatutena?
ebapärlikarp
“Me anname sulle andeks, et sa vägivallatsesid sest sa oled meile väärtuslik” – see on väga hea point.
Ajakirjanduse väitel on see kannatanu juba ammu sealt töökohast lahkunud. Arvestades seda, kuidas teater seda juhtumit avalikkuse eest varjas ja kannatanu ka töölt lahkus… Mul on absoluutselt igasugune respekt kogu juhtkonna üle kadunud.
Mrs T
Vastus pealkirjas püstitatud küsimusele on selge EI! Ja Sass Henno on MEES – mõistab üheselt Ojasoo käitumise hukka. Paluks veel selliseid avaliku elu tegelasi, EESKUJUSID tahaks näha.
Ja siis avaldatakse meil selliseid raamatuid: http://f.pmo.ee/o/2016/06/14/5512363t1hb639.jpg
Paha hakkab … Olgu, ma pean nüüd rahulikult sisse ja välja hingama, enne kui kops üle maksa läheb …
ebapärlikarp
Krt sellest raamatust oli hommikul ETV-s juttu, pidingi uurima, mis värk sellega oli. Tänud, er meelde tuletasid.
K.
Mulle väga meeldib sinu esimene näde: Kui tegu oleks Sinu naisega…
Kannatanu oli kellegi tütar vb naine ja isegi ema. Kui nende suurte mõistjate endi ema, tütar või naine ülemuse käest jalaga kõhtu saaks (ükskõik mis põhjusel). Kas nad ka siis arvaksid, et see ülemus, peaks oma tööpostil (võimupositsioonil) jätkama.
Ühiskond võiks sellise käitumise 100 protsendiliselt hukka mõista. Ja tegija peaks saama aru, et sellisele käitumisele järgneb hukkamõist, vastutus ja karistus. Andekaid juhte, kes ei pea vajalikuks enda alluvaid peksta on meeletult palju. Juht kes ei oska juhina käituda ei ole hea juht.
Minu isiklikul arvamusel saadavad inimesed, kes Ojasood kaitsevad, signaali, et selline käitumine on täiesti ok. Oma lapsepõlvemuresid ja psühholoogiliseid muresid peaks lahendama siiski teistel viisidel.
kaisaa
Mulle just ei meeldi see inimese defineerimine kuidagi nii, et tegemist on kellegi naise, ema, tütre, õega.. Tegemist on omaette indiviidiga ja tundub veider, et inimesed suudavad justkui kaasa tunda ainult siis, kui nad ta mingsse rolli sätivad.
K.
See defineerimine ongi sellepärast, et inimesed nagu ei adu, et reaalne naine sai tööpostil peksa. Et kui on võõras, siis pole nagu hullu. Las Ojasoo töötab edasi. Kui aga endale kalli inimesega nii juhtuks, siis poleks need emotsioonid samad. Teoreetiliselt peaks muidugi reaktsioon olema sama ja hukkamõist ühtne…
kaisaa
Su viimast lauset ma tegelt tahtsingi oma jutuga öelda 😀