Ma olen haige inimene. Lennukatastroofid panevad mind lugema CNN-i, muidu kõlbab tavaline Postimees ka. Ma kardan kohutavalt lennukeid, aga samas erutavad mind filmid, kus toimub midagi lennukitega või lennukis. “Non-stop” (2014), “Flight” (2012), “United 93” (2006), “Snakes on a Plane” (2006), “Flightplan“(2005), “Final Destination” (2000), “Air Force One” (1997), “Alive” (1993), you name it! Kõige õudsem, aga ka kõige põnevam on sari “Air Crash Investigation”, see on nii õudne, et ma ei julge seda vaadata! Aga ikka vaatan. Viimase pooleteise aastaga olen lennanud rohkem kui kogu oma eelneva elu lennud kokku, proovisin praegu üle lugeda, no mingi 18 korda (sh vahemaandumised). Minu jaoks, kes ma keeldusin varem lennuki peale minemast ega planeerinudki ühtegi reisi, on see number ikka HUGE!

Minu varasemad lendamised nägid välja sellised, et jõin end enne reisi täis. Siis istusin lennukisse, panin rihma kinni ja hakkasin nutma. Nutsin, kuni tuli räige pissihäda eelnevast joomisest. Vetsu ma loomulikult ei julgenud minna, istusin juua täis ilma liigutamata 5 tundi järjest kramplikult toolis kinni. Mõnikord ei hakanud ma KOHE nutma, vaid enne jõudsin täispeaga kiirelt tervele lennukile ajakirjast horoskoopi ette lugeda. Ja hakkasin pärast seda nutma! Aga põhimõtteliselt ikka sama keiss.

kskord oli nii kiire, et ma ei jõudnud end täis juua. Täiesti katastroof. See oli Eesti Vabariigi aastapäev ja mina istun  kainelt lennukis ja loomulikult nutan ja stjuuardessitädi tuleb kandik kiluvõileibadega, kuhu torgatud väiksed Eesti lipud. You must be kidding me? Keda need lipud kotivad? Palun mulle pudel veini!

Kui ma väiksemaid lennureise veel kuidagi suutsin ette võtta, siis üle ookeani lendamine oli välistatud. Aga kõik see elame-ainult-üks-kord suutis mulle siukse ajupesu teha, et üks hetk pidin tunnistama reaalsust, et olen sõitmas üle ookeani Dominikaani. Kui see mulle kohale jõudis, pidin hakkama endaga tegelema, sest tundus, et lihtsast täis joomisest üle ookeani minekul ei aita. Töötasin kuu aja jooksul läbi hulga statistikat ning lugesin lennukitest, turbulentsist ja katastroofidest. Alguses oli hirmus, aga mind huvitas, kui suur ikkagi on see tõenäosus, et ma alla kukun. Kõik need “sul on tõenäosem saada surma tööjuures või autoga sõites” ei mõjunud eriti, kuni lugesin kuskilt (praegu ei leia seda allikat enam), et tõenäolisemalt on mul võimalik nelikud sünnitada kui lennukiga alla kukkuda. Siis hakkas veits koitma. Milline on tõenäosus, et ma nelikud saan? 😀

Ammusest ajast oli mul kummitama jäänud Air France lend 447, mis Brasiiliast Prantsusmaale lennastes 2009. a Atlandi ookeani kukkus. Mind ikkagi huvitas, MIKS. Wikipedia: “Arvatav katastroofi põhjus oli lennukil kiiruseandurina kasutatava Pitot toru jäätumine ning pilootide ebaõige reaktsioon vigaste või puuduvate kiiruse näitude korral öösel tugeva turbulentsi tingimustes.” Rohkem lugedes selgub aga täiesti uskumatuid fakte. Näiteks korduvalt oli tehtud märkusi nende torude väljavahetamise kohta, sest need ei olnud töökindlad. Põhipoint on aga see, et kogenud piloot oskab sõita ka ilma kiiruse infota. “Popular Mechanics”: “Aside from the loss of airspeed indication, everything is working fine. Many airline pilots subsequently flew a simulation of the flight from this point and were able to do so without any trouble.” Aga tegelikkuses kapten magas, hambad laiali, sest ta oli terve eelmise öö pidutsenud mingi Rie De Janeiro tsikiga, ja kaks noort kogenematut kaaspilooti ei saanud isegi aru, mida nad kokpitis teevad. Pidin perseli kukkuma, kui lugesin pilootide omavahelist vestlust, mis oli mustast kastist inglise keelde tõlgitud. Kaaspiloodid Robert ja Bonin:

• 2.11.05 (Robert): Damn it, is he (KAPTEN!!!) coming or not?
• 2.11.21 (Robert): What the hell is happening? I don’t understand what’s happening.
• 2.11.32 (Bonin): Damn it, I don’t have control of the plane, I don’t have control of the plane at all!

Poolteist minutit pärast kriisiolukorra algust lendab laivi kapten:

• 2.11.43 (Captain): What the hell are you doing?

Piloodid: We’ve totally lost control of the plane. We don’t understand at all… We’ve tried everything. What do you think? What do you think? What should we do?

Ja 02:12:15 KAPTEN vastab: Well, I don’t know!

Täpselt 2 min ja 26 sek hiljem paneb lennuk Atlandi ookeani.

Minu 10 tunnine lend üle ookeani Kariibidele nägi välja selline, et jõin end muidugi Franfurdi lennujaamas lendu oodates täis. Siis sain teada, et ma ei saa istuda Karli kõrval, vaid kuskil teise rea teises otsas. Siis loomulikult hakkasin nutma ja jõin pool pudelit jäägermeistrit (okei see oli mingi veidi lahjem kui tavaline)  veel peale. Lõpuks läksin lennukisse ja korraldasin täispeaga (aga üliviisakalt) lennuki niimoodi ringi, et lõpuks istusime Karliga kahekesi neljases reas üksi 😀 Pool reisi magasin koomas ja ülejäänud pool jõin edasi ja oli suht lõbus. Tagasi tulles nii lõbus ei olnud ja nutsin 10 tundi järjest väikeste vahedega. Maandusdes olid jalad nii paistes, nagu ilmselt oli Edgar Savisaarel.

Siis otsustasin, et aitab, ma ei viitsi niimoodi juua! Pealegi järgmine reis oli koos lapsega. Läksin arstile ja rääkisin oma mure ära. Arstil ei olnud probleem mulle rohtusid lennukisse kirjutada. Ta ütles, et ta saab must täiesti aru, sest eks need lennukid on tõesti väga ohtlikud!

Ja miks peaks inimene kannatama lennukis ja tegelema hingamisharjutustega, kui hing kinni nii hirmust kui ka nutust, ja mõtlema kui irratsionaalne see hirm ikka on. On pudel jäägermeistrit tervislikum kui üks väike tablett? Minu lennukvaliteet on pärast seda totaalselt muutunud. Ma kardan enne reisi ikka sama palju, kuid ma ei ole lennukis 5 tundi järjest paanikas. Muide, psühholoogid, hirm ei lähe väiksemaks, kui selles hirmuolukorras kaua püsida. Nii suur hirm mitte!

PS: Ethelit ei lase ma üksi iialgi lennuki peale. Vähemalt minu eluajal, pärast seda mingu kas või õppigu piloodiks.

PS 2: Üks haige kiiks on mul veel. Mul on telefonis äpp, mis näitab lives kõiki maailma lendavaid lennukeid. Ja siis ma vahel vahin neid. Eriti neid suuri mölakaid ookeani kohal.

PS 3: Igasugu huvitavaid fakte on lendamise kohta, nagu näiteks et tõenäosus, et sa kukud lennukiga alla on üks 29,4 miljonist või näiteks, et 2013. aastal lendas turvaliselt 3 miljardit inimest kokku 36.4 miljoni lennuga (neist 29,9 miljonit olid lennukid). Aga üks äge võrdlus, mis mulle täiega meeldis oli: A sold-out 727 jet would have to crash every day of the week, with no survivors, to equal the highway deaths per year in this country.