Mul on päris palju hirme. Need ei ole sellised hirmud, et appi, mis must tulevikus saab. Ja ei, ma ei karda näiteks avalikult esineda. Või Tallinna kesklinna liikluses tipptunnil roolis olla. Või rotte.

Ma kardan õnnetusi. Hästi lolle õnnetusi. Ja katastroofe. Ütleme nii, et ma olen pigem loomuliku surma fänn. Ma kardan, et lennuk kukub alla, ükskõik, kas koos minuga või äkki mulle pähe (oh üllatust, kes veel ei teadnud). Ma kardan, et uus ehitis kukub kokku ja hea meelega vastvalminud kaubanduskeskustes jms ma ei käi. Ma kardan, et kui kellegi aias laial muruplatsil on üks loll ja terav kivi, siis keegi kukub just sinna otsa pea lõhki ja saab surma. Ma kardan, et lapsele jääb toit kurku kinni, seepärast ütlen ma talle vist absoluutselt iga kord, et ta sööks rahulikult. Ma kardan, et kui ma kuhugi kaugele reisin, siis raputab meid seal äkki maavärin või haarab hiidlaine. Ma kardan tänaval kõndides, et jääpurikas võib pähe kukkuda. Kui laps talvel kooli läheb, siis räägin talle iga hommik, et vaata, et sa jääpurikate all ei kõnni. Ma kardan, et suvalisel paadilõbusõidul läheb paat ümber ja seepärast peaks kõik (eriti lapsed) päästevestides kindlasti olema.

Mu üks moto oleks nagu “Parem karta, kui kahetseda!” (Mul on ka mitu muud motot, aga nendest ehk teine kord). Ja ma olen kunagi kohutavalt kartnud autoga raudteed ületada, kui ma ise roolis ei ole!

See on vaid väike loetelu asjadest, mida ma kardan, ning mõni paigutaks mu psühhiaatriahaiglasse ainuüksi selle loetelu pärast. Ma ei tea, kas asi on lapsena üleelatud mingis traumas. Või olen ma sellisena sündinud. Või liiga palju uudiseid lugenud. Või liiga palju nõmedaid filme vaadanud (mida ma jätkuvalt teen!). See selleks. Elu. Ma olen õppinud nii elama ja see, et mul on sellised rumalad hirmud, ei tähenda, et ma ei reisi ega tee kunagi midagi lahedat. Hirmudega tuleb lihtsalt osata koos elada nii, et nad ei takista.

Aga selle rongi teema juurde… Vanasti olid rongid kõrged, ebamugavad, kobakate ratastega ja kolisesid ning olid hirmuäratavad.  Ma olen ühe korra elus selle vanaaegse rongiga sõitnud, see oli õudne kogemus. Aga raudtee ületamist kartsin ma väiksena alati. Mäletan, et kui kuskil käisime ja ma teadsin, et peab autoga raudteed ületama, siis ma olin juba ette närvis. Praegu mõtlen, et kust see hirm tuli. Ilmselt on see umbes sama asi, millest mõni aeg tagasi kirjutasin – Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu? (LINK).

  • Miks liftiga kõrghoonesse üles sõites peab keegi jobu alati poole liftisõidu peal hüppama ja jõnksutama ja naerma? Eriti kui keegi seltskonnas liftiga sõitmist pelgab.

  • Miks peab suurel külakiigel lükkama maailma suurima hoo sisse, kui keegi peal meeleheitlikult jalgade värisedes kisendab, et palun lõpeta?

    Jne.

Äkki ma kartsin, et isa jääb sinna raudtee ülesõidu peale seisma ja “teeb pulli”? Kuigi ta pole seda kunagi teinud. Ma oleks siis täiesti paanikasse läinud. Nutma hakanud ja püüdnud autost välja saada ja karjunud, et lõpeta ära. Hüsteeritsenud. No ikka nii julmalt kartsin seda raudtee ületust. Kartsin näiteks ka seda, et kui raudtee ees vilgub punane tuli, mis tähendab, et rong peaks kohe tulema, siis isa ei jää seisma, vaid sõidab ikka üle.

Mulle ei mahuks pähe, et kui inimene teab, et teisel on selline hirm, siis miks ta peaks selle hirmuga mängima. Isegi kui te ise on veendunud, et kõik on ohutu, siis miks ei või ta teha seda ühte väikest teenet ja oodata selle punase tule ees ja alles siis raudteed ületada, kui see on kustunud.

Nüüd kui Elronil on uued, tasased ja hoopis teistsuguse välimusega rongid, siis neid ma enam ei karda. Ja kuigi perroonilt rongi astudes ja alla rongi ja perrooni vahele vaadates on veidi kõhe, siis rongisõitu ma tegelikult lausa naudin. Ja ma ei karda ka nii hullusti tuttava inimese kõrvalistmel raudtee ületamist, sest ma arvan, et praegu ei tuleks inimene selle pealegi, et raudtee peal pulli teha ja mind sellega hirmutada, kuigi liftihüppeid olen pidanud ikka aegajalt taluma.

Kui ma mõtlen, kuidas hiljuti kaks noort inimest raudteed ületades surma said, siis ilmselt lihtsalt hooletusest. Lobised ja ei pane tähele, et ees on raudtee. Igasugused tõenäosused on osaliselt väga rahustavad. A la, et lennukiga on mul alla kukkuda tegelikult pea olematu tõenäosus. Kuid ometi ju inimesed ikkagi kukuvad alla ning teisalt see väike tõenäosus ei päästa midagi, sest see on ikkagi tõenäosus. Ning milline on tõenäosus, et just sel hetkel, kui sa raudteed ületad ja tähelepanu on mujal, ka üks rong sealt möödub? Olematu. Siiski peatu ja lase rong läbi.

PS: Foto pixabay.com