Ma jäin eile öösel haigeks. Jälle! Ma ei tea, mis nüüd viimasel ajal toimub, sest ma pole vahepeal aastaid haige olnud pärast seda, kui mul kurgumandlid ära lõigati.

Seekord on väike palavik, peavalu, jõuetus, kurk on täiesti paistes. Öösel võtsin tabletti ja haukasin lonksu vett peale. Tablett läks küll alla, aga vesi jäi kuidagi kurku kinni ja suurem osa sellest nirises vasakust ninasõõrmest välja. Misasja nagu?! Kuna ma üldiselt ei ole haige inimene, siis nüüd, kaks laksu suht korraga saades, hakkan mõtlema, et miski on ehk korrast ära. Keha on kuidagi liiga vastuvõtlik. Või on lihtsalt see aasta räigem viiruste levik.

Uni ei tule, aga püsti ei jaksa ka olla. Surfan blogides eesmärgiga avastada midagi uut. Ühe blogroll viib mind teiste blogideni ja sealt nende blogrollist leian veel midagi, mis ei kattu eelmistega…

Mis ma siis viimastel päevadel + täna öösel leidsin.

MYYIU (LINK). Kui ma mingi blogi avastan, mis mulle nagu meeldib, siis tavaliselt sirvin üle ja hakkan jälgima uusi poste ning siis selgub tõde. Selle ma lugesin üleni korraga läbi.

“ja noh, oletame siis, et ma kolin koos lapse ja mehega oma kallist üürikorterist ema korterisse ühte tuppa (jee!), ostame parimal juhul diisel passati ja lapse paneme titena riiklikku lasteaeda, et saaks aga jumala eest 8-18 tööl raha kokku ajada, ja kogume, kogume, kogume! kas siis tuleb õndsus? kindlasti tuleb. või siis sureme me enne maha, kui seda õndsust nautima hakata saame, ja lapsele jääb mälestus vanematest, kes olid kogu aeg tööl ja elust, kus mitte midagi osta ei võinud, SEST RAHA PEAB KOGUMA.”

Väga vaimukas (LINK). Hästi palju mõtteid riburadapidi koos. Aga mõtted ja tähelepanekud on head.

“Kui keegi uhkeldab palju asjadega, mille saavutamisega ei ole tal enesel olnud suurt pistmist, siis see on imestus. Inimesed ikka imestavad. Enese üle. Oma elu üle. Maailma üle üldse. Eriti, kui need osutuvad millegipärast eriti imeliselt hästi olema. Imestus. Tõeline siiras puhas loll lapsik imestus. Oo nii hästi uskumatu kas tõesti jaa! Ja seda pole kusagile panna. Selle pealetükkiva ime tunnistamise tohutusega pole midagi peale hakata. Peale uhkeldamise. Räägi kellelegi. Jutusta mõnele. Tee igal peol ja võimalikult paljudel uutel kohtumistel ja vähemalt igas teises pöördumises sellest juttu. Kui targad on su lapsed ja kui uhketest vanematest sa pärined ja kuidas sa ei saa paksuks minna, ükskõik kui palju sa sööd. Ela oma imestust enesest välja. Sest see pakitseb ja rõhub, ma tean.”

Hundi ulg (LINK). Sellest blogist olin ma varemgi kuulnud. Põhimõtteliselt on see selline blogi, et kui keegi väidab kuskil, et blogijad on idioodid, siis vastuväide on alati ehitatud Hundi ulu blogile 😀 ” Kas Hundi ulg on sinu meelest siis ka idioot?” 😀 Võtsin lõpuks põhjalikumalt ette, et kastist välja tulla. Jään jälgima.

“Proovin teadlikult ennast jälgida, et lapsekasvatuse teemadel ei alustaks ma kunagi sõnadega: meie omal ajal … Annan endale täielikult aru, et igaühel ongi oma aeg. Ainult ühe põlvkonna jooksul muutuvad olud, tingimused ja tõekspidamised. See on hoopis teine maailm, milles kasvasin mina ja lapsed kolm põlvkonda hiljem.”

Tilda ja tarakanid (LINK). Tundub, et meeldib. Jään uusi postitusi põnevusega ootama.

“Jään seisma, LOOMULIKULT, ja küsin naiselt, miks ta laseb rihma nii pikaks, et koer minuni küünib. Naine naeratab laialt, satub segadusse ja teatab, LOOMULIKULT: “Aga ta ju ei hammusta!”
Ei, tõepoolest, ei hammustanud ja isegi ei urisenud, ei haukunud ega muud sellist. Lihtsalt tonksas paar korda ninaga mu poriseid kummikuid. Ja võibolla see olekski ok, kui ma nt oleks Merilyn Kerro. Nt. AGA MA EI OLE. MA KURAT EI OLE SELGELTNÄGIJA, EKSOLE. Ma ei tea, kas konkreetne koer hammustab või mitte enne kui ta mul hambaid pidi tagumiku küljes on. Kui ma kardaks koeri (ma ei karda eriti, aga erilist sümpaatiat ka ei tunne, ma ei lähe elus võõrast looma käega katsuma, ükskõik millist looma), siis ma oleks võinud selleks hetkeks, kui selgub, et see koer ei hammusta ja see koeraomanik ei ole mõnd sorti haige pervert, kellele meeldib vaadata kuidas tema tupsu-nupsu võõrastel inimestel pükse jalast sikutab, kolm korda südamerabanduse saada.”

Kuidas kasvatada inimest? (LINK) Olin varem kuulnud ja midagi ka lugenud, aga nüüd otsustasin regulaarselt jälgima hakata. Pakub pinget.

“Ja füüsiline ilu – see, mida kõige rohkem ihatakse – üldiselt kaob. Vähesed näevad samasugused välja 20selt, 30selt, 40selt kuni oma hilise eani. Keda tabavad kortsud, keda kaalutõus, keda juukselangus jne. Ja paratamatult jääb mulje, et me ei väärtusta iseenda ega teiste puhul, et nad on nägusad (või ilusad või kenad…). Ma ei pea silmas seda, et inimesele kinnitataks iga päev ja lakkamatult, et ta on nii ilus, nii ilus. Pigem ikka seda, et kui sa näed, et su töökaaslasel on uus (või vana) kleit, mis talle erakordselt sobib või tema silmad säravad ja ta näeb eriti õnnelik välja, siis tuleks seda mõnikord ka öelda.”

Varikas (LINK). Titesaamise ja eluolu blogisid ma üldiselt ei loe, aga selle avastasin vist nii, et märkasin Varikat oma blogis kommenteerimas.  Noor naine. Midagi temas on, mis meeldib. Mõnus ja ladus otsekohene jutt. Kui läheb tite söömistoolide võrdluseks täiesti ära, siis ma ilmselt enam ei viitsi, aga praegu tundub küll täitsa lahe, kuna minu jälgitavatest teemadest on see teemast väljas.

“Meil käib peaaegu iga päev õlut joomas ja ajalehti lugemas üks 55+ mees. Seesama, kes mulle pulmadeks veiniklaasid kinkis. Mõni kuu tagasi küsis ta IGA KORD, kas tulemas poiss või tüdruk. ALATI oli järgmiseks korraks meelest läinud ja õige üllatunud mu vastuse peale.”

PS: Tsitaadid ja stiilinäited on võetud blogidest, mida kirjeldasin.

PS2: Päise pildi tegin paar aastat tagasi Prantsusmaal. Clinique de champagne. Normaalne kliinik kindlasti 😀